Konnad teel(t)

Astangu kahejalgsete ja kahepaiksete suur sõprus

Astangu talgulised. Pildil vasakult: Margit, Krista, Kristel, Olga, Marin, tagumises reas Aivar. Foto autor: Aivar Valdre

Astangu kahejalgsete ja kahepaiksete suur sõprus

Loo pani kirja talgujuht Kristel Saarm

Möödunud, 2016.a kevadel, kui Paldiski maantee ulatuslikku remonti planeeriti ning mille remondiga alustati just kahjuks konnarände ajal, suunati kogu liiklus ümber Astangu tänava kaudu. Liikluse selline ümberkorraldus tekitas nii mõnelgi Astangu tänava elanikul, kes enne omal käel konnasid üle tee oli aidanud, suurt muret kohaliku konnaasumi pärast.

Tänu Eestimaa Looduse Fondi (ELF) nõule ja abile, saime kiiresti esimesed kiletõkked. Esimest korda ajaloos sai Astangu tänav päris enda konnatõkked ning esimest korda kohalikus ajaloos said Astangu kahepeaiksed ka sellisel suurel määral meedia tähelepanu. Uudistama tulnud konnad ei saanud aru, mida selline tavapäratult hirmus müra ja suur sagimine nende rändeteekonnal tähendada võiks, ega osanud ka aimata, et just nende pärast muretseti. Kuid siiski-siiski ... neid kahepaikseid oli ikka õhtuti tavapäratult palju uudistamas meid, pealampidega varustatud ja neoonvestides konnapäästjaid, kes Astangu konnade rändeteekonnal askeldasid. Varasemalt oli väike Astangu tänav pigem olematu liiklusega külatee, millest oli nüüd üleöö saanud ülisuure koormusega liiklussõlm.

Algul olid pisut segaduses ka konnapäästjad ise, kes ei olnud konnadega veel sinasõbraks saanud. Aga nagu vanasõnagi ütleb, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kui alguses tundus, et nii mõnigi konn päästjat nähes pigem põgeneda üritas, siis mõne nädala möödudes ootasid nad tõkete juures ämbritaksot juba märksa rõõmsamalt. Sellel 2016.a kevadel said Astangu tänava kahepeaiksed endale päris mitu head konnapäästjast sõpra, kes andsid lubaduse ka järgmisel aastal konnapatrulliks valmis olla, et oma kahepaikseid sõpru üle tee aidata.

Käesolevaks kevadeks olid nii konnad kui ka konnapäästjad/konnapatrullid kõik täis teotahet. ELF saatis meile uue täiendusena kiletõkete asemel võrktõkked ja muud vajalikku varustust. Võrktõkked on konnapäästjate tööl suureks sammuks edasi. Soojade ja niiskete ilmade saabumist oodates otsiti üles helkurvestid, pealambid ja konnade kogumiseks vajalikud ämbrid ning paigaldati konnatõkked. Kui ilmad soojemaks läksid, käivitus uue hooga päästetegevus „Konnad teel(t)”.

Sellel kevadel olid need kummalised helendavate vestide ja pealampidega kahejalgsed konnadele juba tuttavad. Nad teadsid, et karta ei ole vaja ja et ämber, milles vahepeal reisida sai, oli tore ajaveetmiskoht, kus koos teiste teed ületada soovinud konnadega juttu sai puhuda. Ja ei olnud just üksik juhtum, kus endale paarilist otsiv konn oma eluarmastuse just ämbris leidis.

Ainult et kevad ise otsustas visata vingerpussi, sest esimesele paarile soojemale ja niiskemale ilmale, kui paarsada konna kudemistiiki oli juba toimetatud, järgnes pikalt külm ja kuiv periood. Nii ei teadnud rännet veel alustamata konnad, kas tasub ikka üle tee asuvasse tiiki kudema minna. Konnapatrull ei teadnud aga, kas õhtul toimub konnade ränne või mitte. Kuna aasta varem sai antud lubadus, et konnad saavad päästetud, siis lubadust sai ka peetud, seda igal õhtul, vaid mõne üksiku erandiga.

Tihti osutuski jalutuskäik Astangu konnatõkete juures päris üksildaseks. Konnad ei oodanud päästjaid võrktõkete juures. Vaid väikesed konnapeakesed kudemistiigi veepinnal julgustasid meie lootust, et ränne siiski kunagi toimub. Tiigis kannatlikult kaaslasi oodanud esimese rände konnad ei andnud alla. Ja alla ei andnud ka kohalikud konnapatrullid, kelle ridades oli tunda märgatavat hõrenemist. Seega tuli otsida konnadele mõned uued sõbrad ja oodata ilmataadi õnnistust. Konnad liikusid hajusalt ja üpris tavaline oli, kui õhtu jooksul soovis teed ületada ainult 1-20 konna. Mida soojemaks läks aga ilm, seda rohkem oli konnataksol tellimusi. Lõpuks saabus kevadsoojus ja kuigi ilm oli päris kuiv, otsustasid ka kõik ülejäänud konnad üle tee minna, trotsides kuivamisohtu.

Tänu ilmastiku tõttu pikale veninud konnarändele on nüüd Astangu konnadel olemas lisaks juba varasemalt kahele tuttavale sõbrale ka kolm päris uut ja usaldusväärset sõpra, kes olenemata magamata öödest ei murdunud ja oma lubadustest kinni pidasid.

„Kirsiks tordil” kujunesid aga ka sellel aastal tehtavad teetööd. Nimelt vahetult enne konnarände lõppu alustati Astangu tänaval konnatiigi kõrval asfaldi ülesvõtmist ja teekatte laiendamist. Konnatõkked tuli mullahunnikute alt välja kaevata ja hooaeg lõppenuks lugeda. Teadupärast tekitavad teetööd kõva vibratsiooni ja jääb vaid loota, et kudemistiigi väikesed konnakullesed selle üle elavad.

Parimal juhul saame järgmistel aastatel kohata seismoloogiliste võngete kindlaid konnasid.

Tegelikult on kurb, kui palju inimtegevus loodust halvas mõttes mõjutab. Aasta-aastalt kasvab minus enam ja enam soov suurendada nii enda kui sõprade teadlikkust looduse ning keskkonna teemadel. Me ei tohiks nii mõelda, et ah mis see siis ikka on, kui näiteks konnad teel hukkuvad või et lihtsalt karvase mantlikrae või kasuka nimel loomi puurides kasvatatakse. Kui me kõik kasvõi üks kordki mõtleme ennast nende elusolendite asemele, et sisemise tunnetuse kaudu tajuda, kuidas nad end tunnevad ja mida läbi elavad, siis üsna pea leiame me kõik, et meil ei ole vaja neid karvaseid mantlikraesid ega kasukaid ja et konnarände ajal sõiduteedel kiirust vähendades saab vältida konnade massilist hukkumist teedel. Konnade rändeteel kiirust vähendades on konnade elu päästmisel ka ohutum tegutseda.

Kui iga eestimaalane päästaks kasvõi ühe konna teelt, siis oleks ju päästetud konnade arv päris suur, kas pole? Ja see ei ole sugugi utoopiline unistus, see on reaalselt täiesti teostatav!

Kokku päästeti Astangu tänaval tänavu 1860 konna elu, kokku käidi abis 30 õhtul, alates 2. aprillist kuni 14. maini. Talgudes võeti osa 69 korral.

Astangu konnapääste vapper tiim:

Kristel Saarm Kohalik Astangu konnasõber. Loodushuviline alates lapseeast. Konnad on alati meeldinud ja kui oleks saanud, siis konn oleks kindlasti olnud ka koduloom. Kuna kärnkonna toas pidada ema ei lubanud, sai esimeseks lemmikloomaks hoopis kilpkonn. Tõsisemalt sai konnapäästega tegelema hakatud 2016.a kevadel, kui seoses Paldiski maantee teetöödega sattus kodukandi konnaasum tõelisesse väljasuremisohtu.

Margit Salmar, ELF-i vabatahtlik konnapatrulli liiga liige

Konnasõber Kiilist, kes olenemata pikast autosõidust ei pidanud paljuks Astangu konnadele appi tõtata igal korral kui vähegi võimalik oli. Margiti esimesed konnatalgud olid Tammiku teelõigul talgujuht Mari Kartau juhendamisel. Alates sellest päevast hakkas Margit konnasid austama ja armastama. Kõrekõrin ja kõretalgud, mis saab veel salapärasemat olla. Konnamaailm on imeline!

Marin Kannik

Kohalik Astangu konnapääste veteran. Alustas konnade teelt päästmisega juba mitmeid aastaid tagasi, enne veel kui Astangu konnaasum üldse märkimist leidis. Marin nägi, et kodukandis Astangu tänaval on palju konnasid liikvel ja otsustas tegutseda. Alguses ei olnud päris kindel, mida tegema peab ja kuhu poole neid viia tuleks, kuid eesmärgiks sai konnad vähemalt autoteelt ära viia. Selliselt kevadeti saigi toimetatud seni, kuni 2015.a Marini pöördumise tulemusena esimene konnatalgu ametlikult aset leidis talgujuht Mari Kartau juhendamisel. Hiljem juba tuli jätkata omapäi või loota sõprade abile. Kuni 2016.a mil teised kodukandi elanikud ka kampa lõid.

Olga Hristina

Kohalik Astangu loomapäästja. Olga ei tegele mitte ainult konnade päästmisega autoteelt, vaid on ka aktiivne loomapäästja nii kiisude kui teiste tänaval hätta sattunud loomade päästmisel. Tihti oma rahakotti kergendades on aidanud nii mõnegi hätta sattunud loomalapse elule tagasi aidata. Olga on suure südamega loomasõber.

Krista Putrolainen

Haridusteaduskonnast loodusteaduste alased teadmised omandanud ja hiljuti Astangule elama kolinud Krista konnade teelt päästmisega varem kokku puutunud ei olnud. Kuid alates esimesest päevast sellel kevadel, mil Krista konnade päästmise projekti kaasati, on ta pühendanud end sellele projektile ning käinud konnapatrullis iga kord, kui vaja on olnud. Tänu oma teadmistele on Krista hea konnaliikide tundja ning nüüd on ka teistel projektist osavõtjatel olemas nii mõnigi uus teadmine konnaliikide eristamisel.

Aivar Valdre

Aivar on muhe vunts Nõmmelt, kes konnade teelt päästmisega esimest korda tutvust tegi 2017.a kevadel ja selleks puhuks ka helkurvesti endale hankis. Aivari peale võib kindel olla, konnad saavad teelt päästetud. Isegi külma ilmaga, kui ühtegi konna liikvel ei olnud, leidis Aivar üles siiski ühe konna, kes oli kõhklevalt teele vaatamas. Aivar on ka hobifotograaf ja tema klõpsust sündiski meie ühispilt.